Karl..

Üks aasta ja peaaegu üks päev on Karli surmast möödas, ehk täna oli see päev, kus mul oli lubatud temast vabalt rääkida ja teda meenutada. Ei, keegi ei keela ega pahanda, kui ma seda muul ajal teen, aga see siiski tekitab mingi imeliku hetke ja inimesed ei oska reageerida. Tähendab näiteks, kui on mingi lõbusam vestlus ja mulle meenub seoses sellega kuidagi Karl, siis ma ei saa seda teistele öelda. Minu jaoks võib see olla hea ja lõbus mälestus, aga kui ma teistele ütlen, siis tuleb ikka mingi awkwardness ja parem mitte jagada, v.a. Joonas ja Krissu, kui on ainult nemad või kumbki neist, siis võib. Nad teavad, et ma olen selle kõik juba korralikult läbi elanud ja nutud on nutetud (muidugi vahel harva võib ikka juhtuda), et kui ma niisama midagi mainin, siis ei pea sellepärast leinaminutit pidama, vaid võiks ka naerda, kui meenus midagi naljakat.

Tegelikult ma meenutan ja mõtlen Karlist palju tihemini, kui neile kahele võib mulje jääda. Näiteks ma ei julge tunnistada seda, et mulle on tulnud vahel mõte, et tänu Karli surmale saaks ma nüüd lõpuks õnnelikult kellegi ühega koos olla, kuna enam ei saa iga hetk tulla Karl kõike rikkuma. See mõte paneb mind tahtma tõestada, et Karl ei teinud mind selliseks, vaid ma olen ise selline. Ja ma ei saagi päris kindel olla, kas ma ole selline või ma teen seda ainult selleks, et end mitte süüdi tunda nendes mõtetes. Mitte et seda saaks praegu üldse proovile panna..

Enamasti meenuvad küll positiivsed asjad. Kuigi jah, mida aeg edasi läheb, seda harvemaks jääb. Aga ma tean, et misiganes ka ei juhtu, mu südamesse jääb alati koht Karlile, nagu ka kõikidele teistele, keda ma kunagi tõeliselt armastanud olen.