16 päästmine, khmm?

Mis on Riias viimase kolme nädalaga juhtunud? Kindlasti mitte nii palju kui esimesel nädalal, mis on väga hea sest ma tõesti poleks kaua jaksand selles tempos jätkata. Mai viimasel nädalavahetusel kolis 16 ametlikult ühikast välja siia elama. Vastasel juhul oleks ta suveks maale tagasi läinud – ei oleks mingit mõtet jääda elama ja maksma koha eest kuhu sisse astudes ta alati sügavasse masendusse vajub.

16-ga koos olemine paneb mind ennast kohati tundma poole nooremana ehk 15aastasena (kpop, umm o_O) ja samas kohati poole vanemana ehk 60, errr, 58 siiski.

Nende kahe aastaga Riias on 16 nii palju jõudnud läbi elada, scary. Viis aastat tagasi teadis ta ka teoorias kõike seda, osaliselt minu süül, sest siis rääkisin ma temaga absoluutselt kõigest, mõtlemata kuidas see talle võib mõjuda, aga nüüd on ta kõike seda ise kogenud. sux! kindlasti oleks võinud kuidagi osa seda ennetada? Aga siis ei mõelnud talle, vaid kasutasin teda ära (tema nõu, nothing happened, ta oli alles 16, kammoon!) oma probleemide lahendamiseks.

Nüüd on mul pidevalt üllad plaanid talle näidata et elu ei pea selline olema, et ta võib ka tõeliselt õnnelik olla ja et ta on väärt olema kellegi jaoks see üks ja ainus, et temast täielikult piisab ja veel enamgi. Mina ise enam ei suuda, mitte nüüd, aga ta ei ole veel nii katki kui mina, tal on veel selleks võimalus ja ma ei saa lasta tal seda rikkuda. Kui ma seda niisama prooviks selgitada siis sellest ei tuleks midagi välja, peab tõestama et on paremat kui see ülikooli-ühika-raiskamekõikrahapidudele elu, et ta tulevikus oskaks ära tunda ja riskida tõelise armastuse nimel.

Ma muidugi ise selleks inimeseks talle ei saa olla, aga ma tahan aidata taastada tal usku sellesse. Sellepärast ma paratamatult pean valetama teatud asjade kohta. Palusin teistel sõpradel ka varjata seda et kui Roma siin käis siis ta peamine ööbimiskoht oli minujuures. Kui 16 teada saaks siis nagunii hakkaks mõtlema et temast mulle ei piisa vms, aga tegelikult see pole üldse nii, mul lihtsalt on too much baggage ja liiga vähe moraalsust alles, tahan lihtsalt et tulevikus suudaks leida kellegi kes pole nii fucked up. Ja kuigi oma suhtest Joonasega olen 16-ga kõige ausamalt rääkinud, siis siiski osasid asju ma ei saa mainida. Ma tean et ta oleks võimeline kõike minust mõistma, suht scary, aga ma ei taha seda, ma ei taha et ta oleks nii jaded.

Seega peab lähinädalatel-kuudel temaga lahku minema, kuigi parem oleks kui tema seda teeks, avastades et ma olen no good for him. Samas ma ei taha et ta peaks jälle kolimist üle elama. Nagunii ma üle kolme kuu Riiga ei jää, seega peab kuidagi tegema et talle jääks see korter. Võin isegi paari kuu üüri ette maksta et tal lihtsam oleks kui ta selleks ajaks pole ikka tööd ja/või uut korterikaaslast leidnud.

Ma nii armastan Riias elamist aga siiski on tunne et olen liiga suure osa endast Tallinna jätnud, et peaks siiski tagasi minema et proovida ka end sisemuses korda saada. Ilmselt pika aja peale saaks siin ka, aga ma kardan et siis ma muutuks kellekski teiseks, unustaks kõik koleda aga koos sellega ka tõenäoliselt kõige selle imelise mis Tallinnas oli. Ei suuda. Ei taha. Ei lase kunagi täielikult lahti! Ükskõik kui kole see Tallinn ka pole, ikka peab minema tagasi millalgi, tõenäoliselt enne suve lõppu.

Tegelikult me oleme 16-ga nagunii liiga sarnased et see püsima jääks. Suhtes peab siiski olema midagi teises inimeses mida sa kunagi tõeliselt ei mõista – ja seda mõlemapidiselt. Tema jaoks ilmselt praegu on kuna ma ei ole aus, mulle – not so much. Kui üks näeb teisest täielikult läbi aga teisele jääb palju mõistmatuks, siis see pole võrdne ja ei saa kestma jääda. Nii palju olen selliseid suhteid näinud, kogenud, läbinägija tüdineb lõpuks ikka ära, kuigi mitmed suudavad seda vist päris edukalt varjata. Samas kui mõlemad näevad täielikult läbi ehk on liiga sarnased, siis polegi midagi millest õppida, areneda, ja suhtest ei tule lõpuks midagi välja. Pikapeale hakkab igav kui pole midagi uut arutada. Jah, isegi kui chemistry on nii amazing ja kui iga päev viis korda seksida, ikka jääb aega väikeste vestluste jaoks ja kui need ei arene, ei arene ka suhtest midagi.

Kuigi hetkel ma kindlasti ei ole veel valmis 16st loobuma.. ee.. teate kui mõnus on töölt koju tulla kui keegi on spets sulle süüa teind, mm...... Ja siis vaadata jalgpalli, ma pole viimase 6 aasta jooksul vaadanud nii palju jalgpalli kui viimasel nädalal. Tööl käib kogu aeg, praegugi, üks pool-sakslane on siin päris närvis hetkel, ja siis iga õhtu.. hämmastav et ma sellest tüdinenud pole.

Enivei eelmise nädalavahetuse veetsin koos 16-ga ta maakodus ja täna peale tööd sõidame Tallinna selleks nädalavahetuseks. Oliveril sai Rootsist kopp ette ja kolib pühapäeval tagasi, aga ma tahan enne oma asju veits koomale panna. Seal on ikka sama segadus mis ma mai algul jätsin + mõnus tolmukord, juhuu.

ja.. palju õnne kolmeaastaseks saamise puhul, kallis blog!