Eyeliner

16 päästmine, khmm?

2010-06-18T16:00:00.001+03:00

Mis on Riias viimase kolme nädalaga juhtunud? Kindlasti mitte nii palju kui esimesel nädalal, mis on väga hea sest ma tõesti poleks kaua jaksand selles tempos jätkata. Mai viimasel nädalavahetusel kolis 16 ametlikult ühikast välja siia elama. Vastasel juhul oleks ta suveks maale tagasi läinud – ei oleks mingit mõtet jääda elama ja maksma koha eest kuhu sisse astudes ta alati sügavasse masendusse vajub.

16-ga koos olemine paneb mind ennast kohati tundma poole nooremana ehk 15aastasena (kpop, umm o_O) ja samas kohati poole vanemana ehk 60, errr, 58 siiski.

Nende kahe aastaga Riias on 16 nii palju jõudnud läbi elada, scary. Viis aastat tagasi teadis ta ka teoorias kõike seda, osaliselt minu süül, sest siis rääkisin ma temaga absoluutselt kõigest, mõtlemata kuidas see talle võib mõjuda, aga nüüd on ta kõike seda ise kogenud. sux! kindlasti oleks võinud kuidagi osa seda ennetada? Aga siis ei mõelnud talle, vaid kasutasin teda ära (tema nõu, nothing happened, ta oli alles 16, kammoon!) oma probleemide lahendamiseks.

Nüüd on mul pidevalt üllad plaanid talle näidata et elu ei pea selline olema, et ta võib ka tõeliselt õnnelik olla ja et ta on väärt olema kellegi jaoks see üks ja ainus, et temast täielikult piisab ja veel enamgi. Mina ise enam ei suuda, mitte nüüd, aga ta ei ole veel nii katki kui mina, tal on veel selleks võimalus ja ma ei saa lasta tal seda rikkuda. Kui ma seda niisama prooviks selgitada siis sellest ei tuleks midagi välja, peab tõestama et on paremat kui see ülikooli-ühika-raiskamekõikrahapidudele elu, et ta tulevikus oskaks ära tunda ja riskida tõelise armastuse nimel.

Ma muidugi ise selleks inimeseks talle ei saa olla, aga ma tahan aidata taastada tal usku sellesse. Sellepärast ma paratamatult pean valetama teatud asjade kohta. Palusin teistel sõpradel ka varjata seda et kui Roma siin käis siis ta peamine ööbimiskoht oli minujuures. Kui 16 teada saaks siis nagunii hakkaks mõtlema et temast mulle ei piisa vms, aga tegelikult see pole üldse nii, mul lihtsalt on too much baggage ja liiga vähe moraalsust alles, tahan lihtsalt et tulevikus suudaks leida kellegi kes pole nii fucked up. Ja kuigi oma suhtest Joonasega olen 16-ga kõige ausamalt rääkinud, siis siiski osasid asju ma ei saa mainida. Ma tean et ta oleks võimeline kõike minust mõistma, suht scary, aga ma ei taha seda, ma ei taha et ta oleks nii jaded.

Seega peab lähinädalatel-kuudel temaga lahku minema, kuigi parem oleks kui tema seda teeks, avastades et ma olen no good for him. Samas ma ei taha et ta peaks jälle kolimist üle elama. Nagunii ma üle kolme kuu Riiga ei jää, seega peab kuidagi tegema et talle jääks see korter. Võin isegi paari kuu üüri ette maksta et tal lihtsam oleks kui ta selleks ajaks pole ikka tööd ja/või uut korterikaaslast leidnud.

Ma nii armastan Riias elamist aga siiski on tunne et olen liiga suure osa endast Tallinna jätnud, et peaks siiski tagasi minema et proovida ka end sisemuses korda saada. Ilmselt pika aja peale saaks siin ka, aga ma kardan et siis ma muutuks kellekski teiseks, unustaks kõik koleda aga koos sellega ka tõenäoliselt kõige selle imelise mis Tallinnas oli. Ei suuda. Ei taha. Ei lase kunagi täielikult lahti! Ükskõik kui kole see Tallinn ka pole, ikka peab minema tagasi millalgi, tõenäoliselt enne suve lõppu.

Tegelikult me oleme 16-ga nagunii liiga sarnased et see püsima jääks. Suhtes peab siiski olema midagi teises inimeses mida sa kunagi tõeliselt ei mõista – ja seda mõlemapidiselt. Tema jaoks ilmselt praegu on kuna ma ei ole aus, mulle – not so much. Kui üks näeb teisest täielikult läbi aga teisele jääb palju mõistmatuks, siis see pole võrdne ja ei saa kestma jääda. Nii palju olen selliseid suhteid näinud, kogenud, läbinägija tüdineb lõpuks ikka ära, kuigi mitmed suudavad seda vist päris edukalt varjata. Samas kui mõlemad näevad täielikult läbi ehk on liiga sarnased, siis polegi midagi millest õppida, areneda, ja suhtest ei tule lõpuks midagi välja. Pikapeale hakkab igav kui pole midagi uut arutada. Jah, isegi kui chemistry on nii amazing ja kui iga päev viis korda seksida, ikka jääb aega väikeste vestluste jaoks ja kui need ei arene, ei arene ka suhtest midagi.

Kuigi hetkel ma kindlasti ei ole veel valmis 16st loobuma.. ee.. teate kui mõnus on töölt koju tulla kui keegi on spets sulle süüa teind, mm...... Ja siis vaadata jalgpalli, ma pole viimase 6 aasta jooksul vaadanud nii palju jalgpalli kui viimasel nädalal. Tööl käib kogu aeg, praegugi, üks pool-sakslane on siin päris närvis hetkel, ja siis iga õhtu.. hämmastav et ma sellest tüdinenud pole.

Enivei eelmise nädalavahetuse veetsin koos 16-ga ta maakodus ja täna peale tööd sõidame Tallinna selleks nädalavahetuseks. Oliveril sai Rootsist kopp ette ja kolib pühapäeval tagasi, aga ma tahan enne oma asju veits koomale panna. Seal on ikka sama segadus mis ma mai algul jätsin + mõnus tolmukord, juhuu.

ja.. palju õnne kolmeaastaseks saamise puhul, kallis blog!

perfect timing.

2010-05-23T15:17:00.004+03:00

Neljapäeva lõunapaiku sõitis 16 tagasi koju (maale), et rahus järgmise nädala eksamiteks õppida, ja just enne seda kui ma õhtul töölt koju minema hakkasin helistas Roma, et on lennujaamas ja küsis mu aadressi! Mul polnud enne aimugi et tal on plaan Riiga tulla... Jõusin 15 minutit varem koju ja napilt sain kogu laga ära koristatud enne kui Roma alt kella lasi. Miski kolm minutit smalltalki ehk peamiselt lihtsalt korteritutvustamine, ja siis äkki jätkus kõik sealt kus see pea kaks kuud tagasi Tallinnas pooleli jäi.. mmm... Võibolla kuna alati on mitmekuised pausid vahel aga iga kord tundub nagu Romaga on midagi imelist ja uut sealt Lääne-Euroopast kaasa tulnud.

Reede hommikul oli eriti masendav kodust ära tööle minna, ja kuna polnud pea üldse magada saanud olin terve päeva täiesti ebaproduktiivne. Õhtuks suutsin kuidagi üles ärgata ja siis võttis Roma mu Maksimi sünnipäevale kaasa.. kuhu ta muidugi jäi eile pealelõunani, aga tuli siiski siia tagasi kuna kõik ta asjad olid minu juurde jäänud. Ja eile õhtul tuli ta muga kaasa Bambi ja Absi juurde külla. (Bambi on esimene läti eks aastast 2004 ja Abs juba 3a ta bf. don’t ask @ nimed) Kiki (Absi bff ja mu endine töökaaslane) oli ka seal. Ta jäi kolmepaiku väga uniseks ja siis ma jalutasin temaga koju (lähedal aga ta ei julgenud ise minna). Kui olin Kikiga ta maja ees (enda kodu lähedal) siis avastasin ise ka endas meeletu väsimuse ja otsustasin juba koju minna. Romal polnud ei paistnud midagi selle vastu olevat kui ma helistasin et enam tagasi ei tule...

Kell 9 hommikul läks mul muidugi uni ära, pff, ja mingi pool tundi hiljem helistas väga väsinud Roma et ta on kohe mu maja ees. Hmm..

ok, gotta go, speaking of Roma, ta just ärkas.

btw.. Palju õnne! :D

paldies, 16!

2010-05-15T18:44:00.003+03:00

Ma tunnen nagu ma oleks juba mitu kuud Riias olnud aga tegelikult pole kaks nädalatki möödas. Liiga palju tegemist, tööd, elu ja kõike muud. Hämmastav et nädalaga Riias on mul rohkem elu kui viimased mitu kuud Tallinnas, samas Tallinnas oli siis veel külm, ei siiski Riia rlz! Kuigi jah ega kõik nii imeline siin ka pole olnud, tööasjad siis, aga kõik muu on WHOAA.

Eelmise teisipäeva õhtuks jõudsin kohale kuna kolmapäeva hommikul pidin tööle minema juba ja seal KELLA 22NI OLEMA WHAA. Olin plaaninud kolmapäeval veel üürikortereid vaadata aga see lükkus neljapäevale ja juba reede õhtul kolisin siia ilusasse kahetoalisse mu lemmikkesklinnakandis asuvasse korterisse. 4. korrus on veits tüütu aga noh.. trenn! Esimesed kolm ööd ööbisin Jānise juures ja sain vist keskmiselt 3h und ja seega läksin reedel kohe peale kolimist magama ja magasin mingi 13ni ehk pea 14h!

Laupäeval oli lõpuks aega minna uurima kuidas läheb mu 16-aastasel lätlasel (kes saab tegelt varsti 21). Üliheal ajal jõudsin ta ühika ukse taha, hahahhaa. Keegi tuli samal ajal just kõrvaltoast välja ja veetsin miski pool tundi temaga nende korruse köögis ja sain igast põnevaid asju 16 kohta teada. Kui nägime 16 sõpra ta toast lahkumas läksin uksele koputama, ühikanaabri jutu järgi tundus et kõik on väga lõbus neil aga kohe kui 16 ukse avas selgus ta näost vastupidine... Ootasin kuni ta pesemas käis ja veetsin terve päeva temaga jalutades jms. Õhtul tulid mõned sõbrad mu korterit vaatama ja kui välja jätta paar tundi kui ma pühapäeval Lena (täditütre) juures käisin siis ma olin kogu aja esmaspäeva hommikuni 16-ga koos.

Esmaspäeval tööl jälle 9-21! whaa! peale tööd jäin kohe magama ja keskööl äratas mind uksekell: 16 lilledega! :D mul pole aimugi kuidas ta mäletada võis, ma polnud kellelegi maininud et mul mingi sünnipäev on, äkki Lena teadis ja rääkis kellelegi, ei tea, ei ole oluline... Hommikul oli 16 kadunud (8ne loeng) ja ma olin tööl 9-22 seekord, tõsiselt masendav päev ja üks asi jäi lõpetamata ka, aga keegi enam ei jaksanud lihtsalt. Lena oli ainus (lätlane, Tallinna sõbrad ka muidugi helistasid) kes õnnitles mind päeval ja helistas mulle lausa mitu korda kuna tahtis peale tööd läbi tulla et isiklikult õnnitleda kuna pole seda aastaid teha saanud vms. Kogu aeg tahtis täpselt teada millal ma ikka jõuan, kuigi päeva lõpuks polnud mul mingit soovi kedagi näha, siiski helistasin kui hakkasin koju minema.

Mul pole kunagi olnud mingit usku surprise bday party-desse, alati on täiesti võimatud tundunud ja pole kunagi kokkupuutunud nendega, seega see oli täiega O_O WHOAAA! Ja kõik oli 16 korraldatud ja soooo amazing. Kõik 7 olulisemat inimest olid kohal, kahju neist küll et nad pidid seal 2 tundi mind ootama. Kindlasti oli see üks mu top5 parimatest sünnipäevadest, ilmselt ka top3.

Kella üheks öösel olid kõik peale 16 läinud, nädala sees siiski... Ja siis andis 16 veel ühe väikse maailma kõige armsama kingituse ja... võtme tagasi! Mingi pooled korrad vist kui ma olen kellelegi mõneks tunniks oma korterivõtit laenanud on need inimesed sellest koopia teinud, tähendab pooltel kordadel olen ma seda hiljem teada saanud (teen seda väga harva üldiselt), aga 16 oli neist esimene kes selle kohe tagasi tahtis anda, aww. Ma võtsin vastu ja kui olin talle seda sama öelnud, siis tegin talle ka kingituse ehk andsin võtme tagasi. Kasvõi lihtsalt sellepärast et on hea kui kellelgi on veel üks võti kui minu oma peaks kaduma, kuigi peamiselt ikka selleks et ta ei peaks seal ühikas liiga palju masenduma.

Enivei, kolmapäeval olin tööl jälle magamata aga tunduvalt õnnelikum ja kõik tuli lõpuks õigesti välja ehk ainult 17 tundi peale deadline’i valmis whoooo! Ja siis sain üle väga pika aja nautida seda keskmise tööinimese kella 17st ülerahvastatud toidupoes käimist. Neljapäev ja reede olid juba täitsa chill tööl aga järgmine nädal tuleb vist jälle mingi rabelemine, mis on tegelikult ülihea vaheldus peale viit aastat Tallinnas laisklemist, no väikeste erandiperioodidega. Üldiselt ma ei taha niipea siit ära minna ja praegu tõesti ei tundu et Tallinnas miski või keegi mind ootamas oleks. Eilne õhtu oli ka lihtsalt ülimalt mmmmm.....

T again.

2010-05-03T23:29:00.002+03:00

Käisin laupäeval Krissu ja Hannesega vaikselt oma tulevast sünnipäeva tähistamas, kuna homme sõidan kuuks Riiga ja pole siis siin. Enivei, olime ühes pubis vms ja kell oli juba 2 öösel ning Krissu tahtis juba koju minna, kui äkki astus uksest sisse Tim. See on huvitav et ma olin Timiga miski 4 kuud koos aga kumbki neist kahest mu vanimast ja parimast sõbrast polnud teda kordagi näinud. Ta oli alguses mingi 30ndates mehe ja naisega aga kui mind märkas jättis kohe nendega hüvasti ja pärast Krissu ja Hannese tutvustamist peaaegu et kutseta istus meie lauda. Tähendab nad olid väga rõõmsad et said Timi lõpuks näha ja ega mul ise ka midagi selle vastu polnud kuna kolmekesi olid meil nagunii kõik jutud ammu räägitud. Selleks ajaks olin ma juba liiga palju joonud et osata hinnata kas Tim oli meist rohkem või vähem kaine, aga igatahes päris lõbus oli.

Poole tunni pärast oli Krissu juba täiega koju minemas aga Timil õnnestus veenda teda veel sama kauaks jääma ning selleks ajaks tahtis Hannes ka koju minna ja seega nad otsustasid taksot jagada. Mulle tundus et me jäime sinna kahekesi ainult mingi kümneks minutiks aga ilmselt kauem sest kojujõudes oli juba vägagi valge õues, samas kojuminek võttis vähemalt tunni – jala, Tim tuli millegipärast terve tee kaasa, kuigi lubas kogu aeg järgmisel nurgal takso võtta. Seega kolm esimest Timile sel ööl: Krissu, Hannese ja mu korteri nägemine – kus ma juba pea viis aastat elan. Ma täiesti mõistan nüüd miks meie suhtest ei tulnud midagi välja, ta ei teadnud absoluutselt mitte midagi mu eraelust. Sel pühapäeva varahommikul küsis Tim kõiki neid asju mida ta loogiliselt oleks pidanud juba 2008. aasta veebruaris teadma, no mida.

Kui hommikul ärkasin ja nägin kes mu kõrval on siis algul oli küll väga AAAGH WTF!!?? aga kui meenus et olen paari päeva pärast päris pikaks ajaks Riiga sõitmas siis muutusin kohe palju rõõmsamaks, teades et miskit sellest nagunii ei saa areneda, phew. Hommikusöök oli ka päris tore, veits peavalu aga ei midagi hullu. Ma olin vist natuke liiga rõõmus ja jätsin väga vale mulje. Sest et põhimõtteliselt ee.. Tim hakkas midagi ütlema et tal on ikka tunded mu vastu ja tahaks uuesti midagi... Ma suutsin teda õnneks peatada ja rääkisin talle Riiast – mida ma tegelikult suht meelega varjasin, oodates midagi sellist, aga kindlasti mitte nii otsest. AHAHAHHAHAHAAAAA. Täiega raske oli kohe mitte naerma hakata, veel pidin pea tund aega naeru tagasi hoidma aga kui nägin kardina tagant et ta on juba majast väljas (koridori kostub KÕIK) siis oli pääris mitu minutit lulz ja terve päeva kordus aegajalt. Paar tundi tagasi sai jälle naerda kui sain Timilt sõnumi “Oled sa kindel?” No way! Riias on palju rohkemat mida oodata..

ja kaks kuud broken up

2010-04-25T23:32:00.002+03:00

Joonas kolis Piritale! :O iknoow! eee.. mina tean seda tegelikult juba kaks nädalat, aga see oli eriti lõbus kui eile õhtul Anette sünnipäeval olid alguses kõik nii üllatunud kui me Joonasega ühes autos sinna jõudsime, ja siis pärast kümmet minutit küsivaid pilke meie mõlema suunas, teatas Joonas et on Pirital korteri ostnud ja juba kõik oma asjad sinna ära kolinud.

Ma olin vist üldse üks kolmest inimesest kes seda enne eilset teadis. Joonase ema ja Marek teadsid ka, kuigi Marek sai alles siis teada kui ta avastas et kõik minu asjad olid lõpuks Joonase juurest ära kadunud. See oli muidugi ka peamine põhjus miks ta mulle esimesena sellest rääkis – et kindel olla et mul oleks aega selle kahe nädala jooksul (ostmise ja kolimise vahel) oma asjad ära sorteerida. Kuigi sellepärast ei pidanud ta mulle ka seda korterit kohe samal päeval näitama...

Kena kolmetoaline korter, lisatuba et oleks külaliste/töötuba olemas, mitte et ta eriti kunagi kodus tööd teeks, mitte lauataga vähemalt.. Aga külalistetuba pidi olema vajalik selleks et “Enam pole ju teist korterit kuhu külalisi magama saata.” Ilus ümbrus ka, palju parem kui see masendav sitt siin Mustamäel. Jalutasime veel seal ringi pea tund aega – mille jooksul sai päris palju huvitavat arutatud. Hilite oli muidugi see kui ma ära arvasin mis küsimust Joonas tahtis mulle esitada aga ei julgenud, teades eitavat vastust. Kui ma selle ka poolnaljana kohe välja ütlesin siis läks veel pea minut kuni Joonas seda tunnistas – et ta tõesti tahtis mind temaga koos sinna elama kutsuda. Ma palusin tal 2-3 aasta pärast uuesti küsida ja ta pani selle ka kohe mobiili märkmikusse kirja...

Eile tegeles Joonas päev otsa kolimisega ja õhtuks oli ta nii tüdinenud autoga sõitmisest, et kui ta enne pidu viimast korda tuli veenduma et korter on tühi ja mult oma tagavaravõtit võtmas käis, siis nõustusin ma ise teda sinna viima. Algselt polnud mul erilist kavatsustki sinna ise minna, aga no oli veel paar tundi aega enne kui Kareliga kohtuma pidin.

Kui ma lõpuks täna õhtul koju jõudsin, siis avastasin juba suure kolimisauto sealt kus viimati minu ja Joonase autod pargitud olid.. ja pidin muidugi ise maailma teise otsa parkima, pff, loodame et uutel elanikel endal autot pole.

Postitus kuus on päris edukas ju võrreldes sellega mis vahepeal oli.. 8-)

üks kuu broken up

2010-03-21T17:06:00.001+02:00

Ei midagi erilist, enamik päevi ei pane mingit suurt erinevust tähelegi, ainult kolmandale korrusele jääb alati minemata. Ainus tõsiselt nõme osa on olukorra pidev selgitamine igast inimestele. Poole selle nädala peal tundus et hakkab kõigile selgeks saama, aga eile ema sünnipäeval JÄLLE ja see oli vist kõige vastikum neist kõigist kordadest üldse. Suurelt osalt isa igati rõõmsa ja heasüdamliku reaktsiooni pärast: “Ongi paras aeg maha rahuneda ja hakata peret looma.” DIE DIE DIE DIE DIE DIE DIE!!!!! Oliver on ka endiselt Stockholmis nii et see oli üks ebameeldivamaid perekokkusaamisi üle pika aja.

Ma hea meelega ei räägiks pooltele inimestele midagi, eriti vanematele, väidaks et Joonas on kuskile ära sõitnud mida ta nagunii kogu aeg tegi, aga siis jääks mulje et ma olen in denial ja so hurt ja ei suuda kuidagi olukorraga leppida. Seega peab ütlema, aga sellele järgneb muidugi hunnik küsimusi, eelkõige MIKS? Sellele tahaks vastata “Ma ei taha sellest rääkida” aga see tähendab et on midagi millest rääkida mis mulle tõenäoliselt väga haiget teeb, ja et nende uudishimu kasvab ja peab veel kunagi seda teemat nendega arutama. Seega ma pean midagi suvalist välja mõtlema, sest mul tegelikult ka pole vastust nendele küsimustele, selleks et tegelikest põhjusest aru saada peab põhjalikult tundma õppima mind ja Joonast ja seda milline meie suhe täpselt oli, ja seda ma ei suuda kuidagi 5 minutiga selgitada. Üle 5 minuti ma keeldun seda arutama!

Isegi Krissu, kes oli uudisest kõige rohkem šokeeritud ja kes on mult ilmselt kümneid kordi midagi küsinud, ei ole ikka veel asjale pihta saanud. Muidugi ma endiselt armastan teda ja ma tean et ta armastab mind, praegu lihtsalt ei ole õige aeg meile ja me tüdinesime teesklemisest et on. Ma ei tea kas seda õiget aega meile üldse kunagi tulla võib, hetkel tundub see igatahes täiesti võimatu. Midagi sellist ma üritan selgitada, pool ajast see mõjub ja inimesed teevad näo et nad saavad aru, aga pool aega on kohe reaktsioon MIDA SEE ÜLDSE TÄHENDAB? Ma mõistan väga hästi et sellest on raske aru saada, aga midagi enamat ma üldjuhul keeldub rääkimast, nii et kõik peavad lihtsalt leppima et nad ei saagi kunagi pihta ja see pole üldse kellegi asi.

Muidugi ma olin väga kurb ja kõik see teeb mulle endiselt haiget, Joonas pole keegi kellest ma paari päeva, nädala või kuuga üle võiks saada. Ma ei tea kas see üldse kunagi juhtub ja mul ei ole tegelikult plaaniski temast üle saada. Talle jääb alati eriline koht mu südames, aga selliseid kohti on mul juba mitmetele, ja kui ma üks päev selleks valmis olen siis tõenäoliselt tekib neid veel juurde.

Aga seni on hea et mul on mõned igati mõistvad ja abivalmis ex’id olemas, nagu Hannes ja Roma – kronoloogiliselt, kindlasti mitte tähtsuse järjekord. Roma on alles nädal aega siin tagasi. Note to self: mäletad seda lubadust et Hannesega never again? Seekord tõsiselt, palun, Hannesega never ever again! Mitte et see kuidagi halb oleks, aga pärast.. mingi mõttetu draama ja kristlik blah, I can’t take it. Aga Roma... Oh yes please! Do get some more of that before he leaves!!! Ei no tõsiselt, Roma rlz! Läksin üks öö mingi kolmeaeg jalutama ja poole tunni pärast leidsin end täiesti kogemata Roma majast mingi 500m kauguselt. Päev enne olin kuulnud et ta on tagasi ja siis muidugi pidin minema vaatama ega tal veel tuli ei põle vms, 3:30 öösel! Ta oli üleval, üksi, väga seksikas maikas nagu ikka ja igati abivalmis and totally ready to please, mm... hlo, Roma, greaderit kasutad endiselt?

Aaanyway... Üleeile oli minu ja Joonase teoreetiline 2-year anniversary. Kuu jooksul olen ma teda suht ainult möödaminnes näinud ja üle kolme lause polnud vist kordagi vahetanud. Aga reede õhtul kui ma just parajasti olin köögist elutuppa astumas, nägin järsku silmanurgas välisust avanemas – ma endiselt olen võimetu seda lukustama kui ma ise kodus olema. Palun tulge mind öösel röövima, aga olge väga vaiksed kuna ma võin iga pisema hääle peale üles ärgata. Ajah, uks avanes ja seal oli Joonas! Esimesed paar minutit oli väga awkward ja ega selle kahe tunni jooksul see awkwardness eriti ära ei kadunud, aga vähemalt me ei püüdnud teeselda et seda pole ja üldise midagi ei varjanud üksteiselt, mis oli väga imeline. Peamine awkwardness oli see et isegi kui me kõrvuti diivanil istusime siis mõlemad olime terve aeg väga teadlikud sellest et üksteist sõrmeotsagagi mitte puutuda, nagu midagi väga kohutavat võiks juhtuda kui seda teeks. Ma kahtlen et me hakkame nüüd üksteisel iga nädal külas käima, aga üldiselt see kaks tundi oli ülimalt hea, sessuhtes et teada et ma suudame ikka sõbrad olla ja saime kõiki asju väga avatult veelkord läbi rääkida. Kümme minutit pärast mingi lollaka filmi lõppu helistas Marek kes oli terve aeg Joonase juures mingit presentatiooni valmistanud ja siis Joonas läks tema juurde tagasi.

aitäh

2010-02-24T20:13:00.001+02:00

- Miks on mul tunne et kui ma siit tõusen ja oma korterisse lähen siis on kõik läbi?
- Sest siis on kõik läbi.
- Aitäh.
- Mille eest?
- Viimase kahe aasta või siis 23 kuu eest.
- Sulle ka.
- Sa ei tule Krissu sünnipäevale?
- Ei.
- See on nii imelik. Kui ma sulle otsa vaatan siis ma ikka tahan sind ja hakkan mõtlema et suudaks kõike unustada, jätkata nii. See mõte et on päriselt lõpp paneb tahtma ikka veel viimast korda aga…
- Aga meil on juba kuu aega olnud pidevalt viimaseid kordi.
- Praegu esimest korda tundus see nagu päris, nagu ma tegelikult ikka suudan ka ilma.
- Ma ikka armastan sind ja jään ilmselt alati, aga me ei saa.
- Ma tean, mina ka. Aga ma ei taha seda ära rikkuda teesklemiste ja valetamistega.
- Ma väga loodan et me suudame.
- Jah, ma lähen nüüd…
- Okei, homseni.
Ma jätsin tema korteri võtmed sinna, võtsin paar eluliselt olulist asja ja läksin.
On asju mida ma panen kirja kuna ma tahan neid endast välja saada, unustada, ja on asju mida ma panen kirja kuna ma ei taha neid kunagi unustada. Seda ma ei taha unustada, nagu ka ei taha ma sellele eelnenud kaht aastat temaga iialgi unustada.
Enne Krissu sünnipäeva pidu nutsin ma mitu tundi ja siis panin selle kirja. Sünnipäeval olin ma rõõmus ja ei näidanud midagi välja, isegi ennast üllatasin. Mult küsiti korduvalt kus Joonas on. Ma vastasin et ta pidi kiirelt Tartusse minema. Kaisa oli natuke kurb et teda polnud, teised ei pööranud sellele mingit tähelepanu. Sellepärast ma ei öelnudki midagi et endale tähelepanu mitte tuua, et sellega teiste, eelkõige Krissu, tuju mitte rikkuda. See oli üle pika aja esimene kord kui ma Krissut tõesti õnnelikuna nägin. Ta võis isegi rõõmsam olla et ma tulin üksinda ja tegelesin kogu aeg temaga.
Järgmine päev ma jälle nutsin mitu korda. Osaliselt kurbusest ja osaliselt ka süümekatest et ma suutsin sünnipäeval rõõmus olla, nagu ta poleks midagi tähendanud. Tähendas, tähendab, palju rohkem kui ma suutsin enne ette kujutadagi.
Õhtul lasi Joonas mu ukse kella.
- Tulid oma asjadele järele? … Süüa tahad? Ma just tegin midagi.
- Millal sa viimati sõid?
- Sünnipäeval. Ole õnnelik et ma üldse ei unustanud.
- Ma tean et sa saad hakkama, ma loodan et ma saan ka.
- Süüa?
- Jah, ma olen aint hommikusööki söönud.
Pärast söömist läksin ma tema juurde enda asju kokku korjama, sel ajal jäi tema minu juurde mõningaid oma asju otsima. Ma võtsin ainult need asjad mis olid kindlalt minu ja mida mul ka vaja läheb, kõik muu jäi sinna. Ta tegi samamoodi. Kumbki ei võtnud teist hambaharja kaasa.
Ma mäletan et vanaaasta õhtul keegi ütles „See on hämmastav et te ikka suudate, nagu oleks alles kohtunud. See on nii armas, ma ei kujuta ette et see kunagi lõppeda võiks.“ Tegelikult me siis juba hakkasime tundma et varsti...
Joonasega oli kõik täiuslik, isegi lahkuminek.

häid 10ndaid

2010-01-01T06:49:00.001+02:00

Ja teate, mis päev täna on? Täna on see päev, millest alates hakkavad ükshaaval kõik 80ndates sündinud inimesed 30 saama.

head 00ndate lõppu

2009-12-31T01:13:00.001+02:00

Teate, mis päev täna on? Täna on see päev, mil kõik inimesed, kes on 80ndatel sündinud, on 20ndates.

palju õnne, Roma! :D

2009-10-22T07:47:00.002+03:00

.... yeah that's it.. varsti, midagi... i rly hope

<3<3<3<3<3<3<3<3<3<3<3<3<3

:******

5 am hala

2009-09-27T05:33:00.003+03:00

Whoa, peaaegu kuu... ja mul ei ole endiselt midagi millest ma blogida tahaks, aga kuna Joonas suudab öösiti magada siis mul pole kellelegi vinguda praegu et... Aah, miks peab nii faking külm olema??
Palun hakake kütma! Täiesti ebanormaalne on kodus pikavarrukalisi asju kanda :/
Jeesjees, siis on palju põnevam neid (KÜLMAS) magamistoas ära võtta.
Ma juba mitu päeva vaatan hirmunult ilm.ee/tallinn et teisipäevast tuleb TALV. Kas ma võin siit riigist palun ära kolida? Võiksin... aga tegelikult ma ju ei taha... ilma jääda sellest tüübist kes hetkel siin mu käeulatuses rahulikult magab..
Krt, käed teki alt väljas hakkab ka juba külm.

Muidu.. miks ma seekord läpaka poole öösel sirutasin.. mõtlesin et teeks natuke tööd, erakordselt mõttetu terve september olnud, eeei... hakkasin netis mõttetusi lugema, tahtsin juba kõrvaklappe haarata et utube’ida, ei!! Pidevalt liikuv valgus ekraanil võib ka Joonast äratada ju... Mida ma tegelikult tahangi? Mkm. I’m so fucking pointless!!!! Oleks siis palju elu ja igasuguseid muid tegemisi, aga ei midagi erilist. Ma ei saa aru kuhu need päevad kaovad kogu aeg. Pff, aitab. Hlo, I’m still alive, bb now. Internet awaits.

btw, Roma, sa pole varsti KOLM kuud blogind!! splain urself! ja tule Tallinna kunagi... mmm.. külm...

Oliver, incest jms..

2009-08-31T04:59:00.000+03:00

Hlo, insomnia, again. Peale mitut tundi magamamittejäämist te alla annate? Mul läheb miski 2 tundi, vanasti üritasin kauem, aga ma enam ei viitsi nii palju igavleda. 1h on nagu suht normaalne aeg veel magama jäämiseks, 1,5h on veel lootus alles, aga 2h peal on juba ah fuck it. Guess who’s sleepin in my (Joonase tglt) bed atm?

Kolmapäeval tuli Oliver Karini sünnipäevaks ja niisama üle mitme kuu Tallinna. Eesmärk nagu ta ütles oli see, et Karini sünnipäeval täielik mölakas olla, et Karin ei hakkaks enam paluma et ta kuu pärast tagasi tuleks kui Karin sünnitama hakkab. Vist õnnestus, kuna olevat Karini nutma ajanud, jee, siis ei pea ma ka sellega seotud olema. Mhmh, this social cruelness seemes to run in the family.

Rääkides nutvatest naistest... Neljapäeval käisime vanematel külas ja kuna ema ütles et tegi süüa niiii palju siis võtsin Krissu ja Kaisa ka kaasa. Ema hakkas poole söömise pealt nutma, umbes sel ajal kui ma Kaisaga midagi tegelesin... Isa nagu tavaliselt minuga pea üldse ei rääkinud, oli Oliveri üle uhke et Rootsis töötab, riidles emaga kui ta nutma hakkas, ja lõpuks, kui tuli välja et Oliver ikkagi ei tulnud praegu Tallinna selleks et kooli tagasi minna, hakkas ka temaga riidlema. Ema tundis natuke liiga palju faktilist huvi selle vastu kuidas Krissul lahutusega läheb.

Esimene öö kui Oliver purjuspäi keset ööd mind äratas saatsin ta diivanile, aga rohkem pole ta nõus olnud seal magama. Liiga kõva... diivan? Enivei, laupäeval oli päev otsa tegemist ja Oliver helistas mitu korda et kindlalt teada millal koju jõuan ja siis... whoa.. Ta tegi süüa! n it was nom. Seda pole küll enne juhtunud, Rootsi sõpradega kasulikud ajaveetmismeetodid. Oliver pidi elama mingi õe ja vennaga, kaksikutega, õega olevat päriselt koos, aga vennaga pidi ka mingi teema olema, väga confusing shit ja konkreetselt seletada ta ka ei oska.

Ja täna juhtus veel üks asi (millest tohib rääkida) mida pole seoses Oliveriga enne juhtund. Käisime koos poes ja... TEMA MAKSIS! amazing.

zzz... ma jään ise küll siin diivanil magama nüüd.. i rly rly hope.

nv Riias

2009-08-24T18:49:00.001+03:00

Joonas läks jälle nädalaks tööreisile, algusega täna hommikul Riia lennujaamas. Ühel mu sõbral Riiast oli ka laupäeval sünnipäev. Tänu neile kahele asjale sain ma lõpuks Joonase nõusse endaga Riiga kaasa tulema. Suht huvitav oli see Joonase neile tutvustamine, tähendab neile oli see väga lõbus. Ma mõtlesin et ehk seekord läheb rahulikumalt, kui viimati Antoniga, aga neil ikka samad teemad. Eeem... neil on alati väga põnevad tutvumismängud, khmm.. Alguses oli Joonas veits hirmund, eriti kuna ta ei saanud mitte midagi aru, mida nad rääkisid ja miks naersid, aga laupäeva ööks oli tal ka lõbus ja lätlased suvatsesid ka natukene ing keeles rääkima.

Teel Riiga sain ma veenduda ühes uues asjas... Kui keegi teeb sulle parajasti ...... siis on tõepoolest kuradi raske autot juhtida.
Me leppisime kokku, et ta tuleb bussiga Riiast tagasi, aga nüüd ma mõtlen, et äkki peaks ikka ise vastu minema...

Jah, ega mul muud polegi öelda.

üks asi

2009-08-11T02:17:00.001+03:00

Kui terve juuli kõike ignoreerida, siis on augusti alguses väääga palju teha. Ja suvi pole isegi läbi, eelmine aasta oli selleks ajaks küll ammu läbi. 12 kraadi ja asjad. Speaking of 12, ma pean kell 12 kuskil olema, miks ma ei maga juba? Kuna mul on süümekad, et äkki keegi võõras päriselt arvab, et ma surin ära. Aga Peterburi polnud üldsegi mitte surmav, vaid ee.. väga kena. Kraanivesi ja söök täitsa tavaline. Krissu ja Kaisaga käisin, happy family, eheh. Ja see oli tegelt juba ammmmu, vahepeal... suvi? Ma tean küll, miks ma ei viitsi blogida. Mul pole mingit vajadust selle järele. Ma armastan Joonast rohkem kui “teid” whoever u r. Kõigest saab nagunii temaga räägitud, kõik läbimõeldud, pole topelt vaja. Peate ootama, et ta kuskile läheb.. Ja mu “ma lõpetan ruttu ühe asja” on ka nüüd läbi, ma ei viitsi, äkki varsti..

now what?

2009-07-14T02:23:00.002+03:00

Üks asju, mida ma suvel kõige vähem teha viitsin, on blogimine, eriti asjadest, mille kirjapanek kedagi, eelkõige mind, ei huvita.

Mõne tunni pärast sõidame 6ks päevaks kaugele ära, ei tegelikult üldse mitte kaugele, aga surema ilmselt, woohoo, või kui veab siis maju imetlema ja shoppama jms.. Kui ma muul põhjusel ei sure, siis nälga kindlasti, kuna ei julge seal midagi süüa. Või siis... mürgises kraanivees pesemisest vms, või suures näljas söön midagi imelikku ja see tapab, või äkki kohe esimesel päeval jään auto alla, kuna kohalejõudes pole miski 20-22h maganud ja terve päev vaja sisustada enne kui see võimalus tuleb. Hämmastavalt ruttu suutsin pakkida, on vist pisut kogemust juba.

lahutus

2009-07-03T03:34:00.000+03:00

Krissu on juba pea nädala Kaisaga mu korteris elanud. Kuigi Kaisa on paar ööd ka Edgari juures ehk oma kodus ööbinud. Ja Edgar pole ainus, kellest Krissu lahku läks. Eduardist läks ka paar päeva varem, kuna leidis et Eduard on täpselt selline nagu Edgar vanasti oli. Otsustas, et kedagi sellist tal enam kunagi vaja pole. Ma ei mõista millist täpselt. Kui Edgar Kaisat võtma tuli ja kui pärast tagasi tõi, jättis Krissu minu Kaisaga, ise põgenes Joonase korterisse. Ma ei saanud aru, kas Edgar oli siis kurb või lihtsalt pettunud, et Krissut näha ei saanud. Eile hommikul rääkisid telefoniteel ja mõlemad otsustasid lahutuse kasuks. Ja jällegi üks põhjus miks mul pole usku abiellu..

Krissu lubas järgmine nädal välja selgitada kauaks ta siia jääb. Mul pole midagi selle vastu kui ta siia pikemaks ajaks jääks, aga talle vist ise ei meeldi, kuigi pidi olema palju parem variant kui vanemate juurde minek. Kaisa suhtub üllatavalt positiivselt asja ja minuarust on ta kõigest ilusti aru saanud, imelik. Ma olen temaga mõnel korral mõneks tunniks üksi jäänud, sellest temaga ka rääkinud ja ta arvab, et see kõik on ju tavaline. On jah. Krissu oli õnneks piisavalt arukas, et eelmine nädal enne oma suurt karjumismaratoni Edgariga tõi Kaisa siia. Enamikel vanematel poleks tütar ilmselt meeles olnud, ajah, ma vihkan suurt osa lapsevanemaid.

Ma olen kahel korral juba saanud kahele suht võõrale inimesele öelda, et ma ei saa kuskile tulla praegu, kuna olen tütrega kodus. Kaisale teeb see eriti nalja. Tegelikult on see mingi väga vana inside-joke, sellest saadik kui Krissu oli rase ja Edgar sel ajal oli pool aastat Norras tööl, et pärast oleks raha korter osta, abielluda jms. Me käisime siis veel ülikoolis ja üürisime Krissuga kahekesi korterit, nii et päris paljud inimesed tõsiselt kahtlustasid, et ongi minu laps, ja mõnega neist oli lõbus kaasa mängida. Ja siis kui ma suvel pärast Kaisa sündi ja nende pulmi pooleteiseks aastaks Riiga kolisin, olevat mõni tõsiselt arvanud, et ma masenduses põgenesin ära Tallinnast.

Valge on juba. Läheks jalutama, hmm..

palju õnne!

2009-06-18T00:50:00.001+03:00

blog sai kaheaastaseks, juhuu

ei, ma ei oodanud täpselt kella 0:50, tegelt on veel kolmap.. scheduled posts on tore

Karl..

2009-06-14T23:42:00.001+03:00

Üks aasta ja peaaegu üks päev on Karli surmast möödas, ehk täna oli see päev, kus mul oli lubatud temast vabalt rääkida ja teda meenutada. Ei, keegi ei keela ega pahanda, kui ma seda muul ajal teen, aga see siiski tekitab mingi imeliku hetke ja inimesed ei oska reageerida. Tähendab näiteks, kui on mingi lõbusam vestlus ja mulle meenub seoses sellega kuidagi Karl, siis ma ei saa seda teistele öelda. Minu jaoks võib see olla hea ja lõbus mälestus, aga kui ma teistele ütlen, siis tuleb ikka mingi awkwardness ja parem mitte jagada, v.a. Joonas ja Krissu, kui on ainult nemad või kumbki neist, siis võib. Nad teavad, et ma olen selle kõik juba korralikult läbi elanud ja nutud on nutetud (muidugi vahel harva võib ikka juhtuda), et kui ma niisama midagi mainin, siis ei pea sellepärast leinaminutit pidama, vaid võiks ka naerda, kui meenus midagi naljakat.

Tegelikult ma meenutan ja mõtlen Karlist palju tihemini, kui neile kahele võib mulje jääda. Näiteks ma ei julge tunnistada seda, et mulle on tulnud vahel mõte, et tänu Karli surmale saaks ma nüüd lõpuks õnnelikult kellegi ühega koos olla, kuna enam ei saa iga hetk tulla Karl kõike rikkuma. See mõte paneb mind tahtma tõestada, et Karl ei teinud mind selliseks, vaid ma olen ise selline. Ja ma ei saagi päris kindel olla, kas ma ole selline või ma teen seda ainult selleks, et end mitte süüdi tunda nendes mõtetes. Mitte et seda saaks praegu üldse proovile panna..

Enamasti meenuvad küll positiivsed asjad. Kuigi jah, mida aeg edasi läheb, seda harvemaks jääb. Aga ma tean, et misiganes ka ei juhtu, mu südamesse jääb alati koht Karlile, nagu ka kõikidele teistele, keda ma kunagi tõeliselt armastanud olen.

2 ööd Riias

2009-06-05T18:42:00.002+03:00

Mu suvalise Põhja-Läti küla 16-aastane lätlane on 20!
Ta helistas mulle kolmapäeval päeval, et ega ma juhuslikult pole Valkas ja ei taha temaga õhtul linna (Riiga) sõita. Eee.. ma olen mingi 2-3 korda aastas Valkas. Tuli välja, et tal on sünnipäev ja ta plaanis õigel päeval maal pere ja vanade sõpradega pidada. Kuna ilm osutus nii sitaks, siis tahtis hoopis linna tagasi minna pidutsema, aga ei raatsinud kogu raha bussile raisata. Ei tahtnud ka et mõni külaelanikest temaga linna läheks. Kui ütlesin, et olen Tallinnas, oli ta juba lootust kaotamas ja hääletamisega leppimas, aga kuidagi õnnestus tal mulle selgeks teha, et vihmaga suurte ringidega külmal kolmapäeval Riiga sõitmine on hea idee.

Kolmap õhtu-öö-hommik mingi krdi ühikapidu + klubi + linnapeal külmetamine + ühikas + ainult 1,5h und, kuna kell 10 tuli toakaaslane koju. Neljap linnapeal uimerdamine ja maiteamitmesajaskord arhitektuuriimetlemine + lõuna täditütrega, kes ainult naeris mu üle + tema juures üksinda veel 3h magamist + 16(20)aastase lätlasega ühikas veel natuke + oma peamise Jānise juurde õhtuks ja ööks. Täna peale ärkamist (peale kahetunnist väga uimast hommikusööki), helistas 16(20) lätlane ja ütles, et tal halb olla ja tahab tagasi maale sõita.. Ja siis sõitsin ise koju. Imeline, et ma ei külmetanud.

btw, es mīlu Rīgu!

juulit!

2009-06-02T20:46:00.001+03:00

Ärge kunagi öelge “mina sind ka” kui tegelikult kedagi teist paaalju rohkem, sest et keskmine inimene ei ole võimeline mõistma, et mitut saab ka korraga. Siis võib jääda selline imelik arusaam, et lähitulevikus on plaanis seda, keda tegelikult palju rohkem, maha jätta.

Oeh, jälle mingi paha inimese tunne. Tähendab, mul on süümekad, et mul polnud päris süümekaid, vaid jumalast ükskõik, mis Henrist saab. Ja ma endiselt ei oska asju ära lõpetada õigel ajal, tähendab endiselt ise ei oska lõpetada. Ma ei mõista, kuidas sai see üldse 1,5 kuud kesta. Esimesed nädalad oli misiganes, lõbus, siis mingi hetk hakkas paistma, et Henri on asja liiga tõsiselt võtma hakanud ja solvus pidevalt. Ma iga kord arvasin, et okei, nüüd on küll kõik, aga siis mõne päeva pärast helistas jälle. Mulle ei meeldi telefonikõned, ma ei suuda kohe mingit asjalikku vabandust endale välja mõtlema. “Ma pean tõsiselt selle asja hommikuks valmis saama!” üldiselt üle kahe korra ei tööta, ainult korra, kui ma kogemata olen rääkinud juba eelmisel korral kõigest täpselt. Why would he care? Joonast küll kunagi ei huvita, mida kellele mis ajaks vms ma tegema pean, nagu mind absoluutselt ei huvita, mida ta seal pangas teeb. Henriga said kõik teemad alati nii ruttu otsa ja siis ta hakkas mingit nonsense’i pärima.

Enivei, viimased nädalad iga nädal 1-2 korda iga nädal suutis mind kuskile kutsuda või ennast mulle külla kutsuda. Mitte et mul väga midagi vastu oleks olnud, aga jah, poleks pidanud. Pühapäeva õhtul tuli jälle külla. Eelmine kord, vist eelmine teisipäev solvus eriti korralikult. Seekord oli ikka veel vihane ja nõudis, et ma teen kohe valiku, tema või Joonas. Nagu kas ta päriselt arvas, et tal on võimalus? Vist küll, sest et.. tema puhul poleks seda eales osanud oodata... et ta nutma hakkaks. Ouch. Siis jõudis küll kohale, et enam ei tohi mitte midagi, noh, paar kallistust küll. Ma suht üllatunud endas, täiega oli võimalus veel paljuks enamaks, aga ma ainult mõtlesin “mine ära, mine ära juba, palun mine ära.” Ja nagu üldse polnud kahju, julm. Kui ma lõpuks välja ütlesin “palun, mine lihtsalt koju” siis läkski. õhh

a jah, sorri, ma blogin nii harva, kuna alati arutan kõike kohe Joonasega ja siis rohkem ei viitsi, aga ta läks pühapäevast jälle tööreisile, reedeni.

Et miks ma juulit ootan? Kuna siis võiks ehk mõneks ajaks rahu saada igasugusest jamast. puhkust!

ja ee.. palju õnne!

i had to...

2009-05-23T23:22:00.004+03:00

Ma ei saa aru, kuidas terve nädal ei taha keegi minust midagi ja plaanin ilusti reede õhtul asjalik olla, aga siis järsku pow, 3 üritust. Kontsert oli äge, pidu oli äge, esimene asi oli kahtlane. Henri on vist minu peale solvunud, et ma nii ruttu sealt ära põgenesin, aga kamooon Quest Pistols ju!!! Okei, jah, pea keegi ei mõista seda, v.a. venelased, kellega ma eriti ei suhtle. Kuhu on kõik vene sõbrad jäänud? o, rite, sinna, sinna ja sinna ja sinna..

Täna õnneks piirdus tegevus kinoga ja väikse Krissuhängimisega, mis tõotas muutuda jälle terveöiseks (tema) eluülearutamiseks, aga siis helistas talle Eduard, et mingid plaanid jäid tal ära, ja ma pääsesin koju. Ma pole ikka päris pihta saanud, mis tal Eduardiga toimub ja kui tõsine see on, aga Edgari osas on Krissu juba mitu nädalat olnud ühel seisukohal et.... ta on totaalne värdjas.

oh, fuck this, ma ei viitsi praegu

ja btw.. Palju õnne!!!! <3

pow!

2009-05-13T21:24:00.001+03:00

Et esmasp oli... haha! Peamine haha jäi küll juba teisipäeva öösse hommikusse tho.
Krissu võttis Edgari asemel kaasa mingisuguse töökaaslase Eduardi, pretty cute... Nad jäid pärast koos minu tühja korterisse ööbima, hmmm...
Henril paistis kogu aeg awkward tunne olevat, kuigi öösel muutus asi väga lõbusaks, aga hommikul paistis täiega Joonast vihkavat. Ei tea, mis Joonas talle tegi varahommikul see pool tundi, kui ma vahepeal üksi magama jäin.. Ok, tegelikult tean küll juba, aga hommikul oli väga “mis toimus??” ja kumbki midagi ei öelnud, ainult ülikahtlased pilgud.
See aasta esimest korda Rene ei tulnudki 12ndaks maiks Eestisse tagasi, mida oligi ammu oodata.

Ja kui blogi uus välimus kellegi silmadele haiget teeb, siis palun reguleerige oma monitori heledust, muidu kogu aeg rikute oma silmi, või ostke läpakas, millel on sensor, mis ise reguleerib end ruumi valguse järgi (hint hint: uus macbook). Või siis, jah, kasutage greaderit või midagi taolist. Ma lihtsalt ei kannatanud enam ise seda vana musta jubedust vaadata ja sorri kui kedagi lill häirib, aga ma ei viitsinud 5 aastat taustaks midagi otsida või spets pildistama minna.

Ja kui keegi ikka veel kasutab IE6 siis palun pange end põlema või installige KOHE NÜÜD firefox või safari/chrome/opera/ie7+ (jah, ka võõrasse või tööarvutisse võib ise uut bauserit installida, tegelt ka).

Note to self: tuuni blogi!

2009-05-10T21:24:00.002+03:00

Mul on alla kolme tunni jäänud endale korrutada “Ma olen 27” fakk, fakk, palun jätame homse ära.
Eile küsiti poes SUITSU OSTES dokumenti, whooooo, aga noh, ma olin koos Sandriga... Tegelt tahtis ilmselt temalt, tema kodupood ka, aga ta oli siis juba asju kotti panemas. Viimast korda sain tema asemel igaks juhuks, no tegelt ka, kes suitsu ostes küsib??

Ja, seekord ma ei ole ise süüdi. Henri on mind see nädal 2 korda takistanud blogimast, kuna ma ei saa ju tema juuresolekul ometigi. Ma olen leidnud juba mõnda aega, et ma seda enam kellelegi ei jaga, nagu isegi mu vend ei tea midagi. Peaks aadressi muutma ja kellelegi mitte ütlema, muaahhahahahaa. Lubate? Jaa? Vaikimine = Jaa... jah?

Et kes on Henri? Ta on.. ah misvahet, but he’s pretty damn hot n goooood. Ma ei saa aru, mis toimub, aga ta ei saa üldse mitte midagi aru. Küsis, kas Joonas teab, eeldades eitavat vastust vist, vääääga wtf ilme oli, kui sai jaatava vastuse. Natuke kahju tast, kuna ta vist loodab midagi, aga ma tean, et midagi tõsist ei tule välja. Vaheldus võib põnev olla, aga ma juba näen mingit 10 asja, mis varsti üle viskaks. Henri <<<<<<<<<<<< Joonas

Ömm... mingi.. reedel Joonasega “Oled kade?” “Jah.” “Tahad, et lõpetan?” “Ei, tahan rohkem detaile kuulda!”

Ajah, head emadepäeva! Ma käisin täna Krissuga ja Kaisaga Krissu vanemate juures, ülipõnev. Edgar on jälle kuskil ära või neil mingid riiud, ma ei saa midagi aru. Krissu tahtis pidevalt midagi ütlema hakata, aga siis tuli alati keegi jälle meie juurde ja sinna-tagasi sõites oli Kaisa kõike kuulamas.

Misiganes, head ööd arvuti! Lähen üles.

i h8 ppl

2009-04-29T18:39:00.000+03:00

Nagu igasugused kohtumised ja asjaajamised igast inimestega, aaaah, ma enamasti istun nagu “omg ur so stooopid, i wanna kill u!!” Ei, see vist pole normaalne. Enne sain hakkama, aga viimane kuu või nii on kuidagi liiga tihedaks saand ja inimesed eriti lolliks. Eriti juba on kui ma pean mingi kohtumise pärast peale 3-4h und äratuskellaga ärkama! Ma pean hakkama väitma, et ma elan kuskil väga kaugel ja kõike peab meiliteel, postiteel tegema, aga siis on tõesti vaja postkasti kuskil imelikus kohas.

Samas.. vahel on mõned erakordselt toredad inimesed, nagu eelmised kaks nädalat Henriga.. mm.. Mingi olen täiega igatsema hakanud nüüd kolm päeva, kui olen jälle ühe täieliku tropiga pidanud tegemist tegema, aaaaaaaah, väsiiind.

Haha, wtf, Henri just helistas ja kutsus Enriikele, kui pileteid veel on vms, khmm... sättima! Eee... kohvimasin, ere i come.

2 nädalat

2009-04-25T23:10:00.001+03:00

Õnneks/kahjuks see pole enam mingisugune rekord. Täiesti tavaline...

Eile oli Anette sünnipäev, juubel, mitte see hirmuäratav juubel, mis mul kahe aasta pärast ees, apppiiii, vaid see vahepealne tore pooljuubel. Kuigi tema arvates see pole tore, jah, ega mulle ka see number väga ei meeldinud.. Iga kord, kui keegi numbrit 25 mainis hakkas Anette kõvasti “nanannannananaa” tegema ja pani kõrvad kinni. Pidu oli vanemate majas Viimsis ja seal oli paaaalju inimesi. Mingi kella kahe aeg öösel hakkas natuke rahvast kaduma, aga viieni välja oli suhteliselt palju neid veel.. Ainult korra terve õhtu-öö jooksul juhtus see, et jäin kuskile ruumi kellegagi kahekesi, ee.. kell 3 öösel Lauriga. Ta polnud eriti ärkvel enam ja sain ka 10 minutit peaaegu magada. Muide, mulle oli täiega üllatus, kui Lauri vahepeal mainis, et ta on juba üle aasta ja kahe kuu Anettega koos olnud. Tundub nagu alles mõni kuu tagasi kui... Ei, jah, kui ma meenutan, kus ja kuidas nende tutvumishetkel ma ise elasin, siis oli see jah AMMU.

Mul oli režiim juba üle nädala täitsa normaalse inimese ajas, aga nüüd selle sünnipäevaga võis jälle kõik paigast ära minna, ehk tuleb veel paari tunni jooksul uni, peab tulema! Eee.. Kella viie aeg leidis Joonas, et ta on piisavalt kaine kojusõiduks. Me võtsime kaks nende Tartu sugulast ka endaga kaasa ja nad jäid meie juurde (minu korterisse uinuma), kuni Joonas magas natuke ning siis leidis, et sõidutab nad ise Tartusse, kus ta on siiani ja jääb vist homse õhtuni.

Ma olen üle vääga pika aja all alone ja oma korteris, mis on vahelduseks täitsa põnev. Liiga palju inimesi ja asju viimased nädalad olnud, ooäääh, ma ei taha meenutada, ja esmaspäev jätkub kõik jälle. Homme võiks igavesti kesta. palun? ahh, ööd.

DSPS

2009-04-10T11:33:00.002+03:00

Delayed sleep phase syndrome
ehk täpsemalt: Non-24-hour sleep-wake syndrome

Tore on end ärkvelhoimiseks wikipedias diagnoosida. Ja whooo, krooniline ja no real cure. Ma olen hetkel kella 19st saadik üleval, eesmärk on järgmisel nädalal normaalne režiim saavutada ja siis selle juurde mõneks ajaks jääda. Võimatu, paratamatult lükkub uni alati edasi, pfff. Ja varem magamaminek ja ärkamine on ka võimatu, okei, ärkamine äratuskellaga võimalik, aga see on väga masendav. Tegelikult on juba paar tundi uni ja ainus mis mind üleval hoiab, peale wikipedia, on see, et mul on pimendavad kardinad ees ja põrandalamp põleb. Kui korraks hommikul proovisin päevavalgust muutusin kohe uniseks. Stupid.

Aaa, ja ma plaanin lähiajal üle saada oma võimetusest blogida. I hope, maybe.. we'll see... Nagu kohati tahan millestki kirjutada, aga siis on "eimaisaa" ja blokk ja blankness. Buuhuu.

ma sain korteri

2009-03-30T02:01:00.001+03:00

tagasi! whoo. Oliver kolis Rootsi, tööle, finally. Mingi klassivenna isal seal firma ja oli vaja kedagi, kes oskab eesti keelt ja ka pisut rootsi keelt ja kes teab midagi sellest alast, mida Oliver juhuslikult Tartus aasta õppis. ulme. whee.. neljapäevaõhtuse laevaga läks juba.

Nüüd on korter suht tühi, nüüd peale kaht päeva koristamist ja igasuguse pasa väljaviskamist, ja ma ei oska sellega midagi peale hakata. Imelik oleks pärast poolt aastat pea kogu aja Joonase juures elamist minna tagasi selle “lahenduse” juurde, mis meil varem oli. Samas nt üürida teda ma ka ei taha, kuna vahel on ikka parem sõpradega sinna minna ja mul jääb niigi nüüd palju rohkem raha endale, kui ma enam ei pea Oliveri ülal pidama. Palun, Oliver, ole tubli ja edukas seal. yes we can!

Tegeleks ma veel mingi krdi lambimeisterdamise või muu juraga, siis oleks seda ruumi vaja, aga praegu piisab mulle enamasti väiksest nurgast ja läpakast, et kõik asjad ära teha. Et siis nagu... party at my place, mhmh. Tegelt mul on mingi sada plaani, kuidas seal mööblit ümberpaigutada ja juurde osta ja asju värvida, meisterdada ja blaa, viitsin ma jee.

öömaja, anyone?

who knew

2009-03-21T06:27:00.000+02:00

Et vägivaldsed filmid teevadki vägivaldseks, eriti kui nad on 3D ja pärast natuke juua ja kui keegi tänaval kallale tuleb. Mmm... Miks pole kõik filmid 3D?

Ja kuidas Roma jõudis nii ruttu blogima, okei, tal on seal mingi vale kell, aga kiire. Ma alles jõudsin alla anda magamajäämise osas. Äkki Roma on veel üleval, läheks alla vaatama.. eeei.. inimesed magavad sellisel ajal laupäeva hommikul. Ja kui Joonas läks mingi aeg alla vaatama, kuidas tal läheb, siis tulemus oli “Tal läheb hästi.. Oliver on üleval” ja väga paljuütlev pilk...

Aga kurat küll, mul on mingid kriimustused ja asjad, punane nahk ja mõnes kohas valutab kui katsuda. Milleks see vajalik oli? Kuna mitu kuud on nii rahulikult möödunud ja viha idiootide vastu kasvas liiga suureks. Ei nagu tegelt ka, pereliiget lihtsalt tänaval rünnata, debiilik.

Ma pean pühapäeval kell 13 kuskile minema, kuidas ma siis ärkvel olen, kui ma alles 1-3 tunni pärast magama lähen ja siis ma ei tea millal uuesti. See pidev uneringlus hakkab tasapisi ära tüütama. Jaa, tore on suvalise kellani välja magada ja mitte sundida end õhtu magama jääma, aga kevad tuleb vist.. kunagi.. tegemisied ja asjad.. ma vihkan äratuskella! Peab mingi süsteemi välja mõtlema või midagi, aaah. Joonas pole ka vaimustuses, et ma alati täiesti suvalisel ajal magan, kuigi ma üritan seda teha siis kui ta tööl või kuskil on, aga nädalavahetused on keerulisemad.

very veider

2009-03-18T18:56:00.000+02:00

Mu isa on väga osav. Ühe minutiga suudab mind kiita umbes kõige paremalt ja ausamalt, kui ta on eales teinud, ja samas suudab mind hingepõhjani solvata. Hämmastav.

Eile käisin ema sünnipäeval, suht vähe inimesi oli, meelega vist, nädala keskel ja puha. Kui oleks rohkem rahvast, siis poleks ema vist lubanud mul Joonast kaasa võtta. Algselt pidin Oliveriga minema, aga tal oli päev varem sünnipäev ja kui ma teda päeval äratama läksin, siis ta veel magas ja Roma oli veel seal ja weirdness. Oliver ütles, et ei suudaks isale otsa vaadata ja siis ma pidin emale valetama, et ta on väga väga haige. Ja siis võtsin Joonase tema asenduseks kaasa.

Sünnipäev möödus muidu rahulikult ja sõbralikult. Isa muidugi esimesed kaks tundi ei vaadanud kordagi minu poole ega vahetand minuga sõnagi. Imekombel märkasin ma teda paaril korral Joonasega ühes vestluses osalemas, täitsa viisakalt, mingi majandusblaa, Joonas istus talle lähemal. Õhtu lõpupoole märkasin ma neid lausa mingi 2-4 minutit ainult kahekesi midagi arutamas, wtf. Eheh, Joonasel on ülipõnev insight pangaasjadesse. Ta alati püüab välja vabandada, et see on lihtsalt viisakusest ja võõrastega pole eriti millestki muust rääkida, et tegelikult on see kõik igav ja tööväliselt ei tahaks iialgi neid teemasid arutada... jaaajaa.

Enivei, pärast teist tundi seal kutsus isa mind salaja kööki rääkima. See oli kogu õhtu kõige imelikum asi üldse. Ma olin shocked ega osanud pea midagi öelda, mingi krdi 15-aastase tunne tuli. Suhteliselt mäluauk ka. Küsis midagi Oliveri kohta, ma ei osanud eriti midagi öelda, Oliver ei tee ka eriti midagi ütlemisväärset, siis isa suht solvas Oliveri, et ta on mõttetu, siis kiitis mind, et erinevalt vennast ma olen alati hakkama saanud ja olen tubli ja et Joonas tundub tore, siis olin hämmingus, et kuidas ta seda võib öelda, ja ta vist nägi seda ja seega pidi kohustuslikult mind ka sügavalt solvama hakkama, siis natuke vist mõistis et läks jälle üle piiri ja rääkis midagi endast ja emast ja vanaemast, mingi wtf wtf wtf. Ma ei tea, mis ta eesmärk oli, aga köögist väljudes olin ma mitu korda rohkem segaduses selle üle, mis ta üldse minuga rääkida tahtis, kui hetk enne temaga kööki astumist. Ülejäänud õhtu me paaril korral rääkisime hästi natuke ja oli suht tore vist, kuigi üldine kohustuslik awkwardness oli ka muidugi.

Kas keegi usub, et mul on homme Joonasega one year anniversary?

get fucked

2009-03-14T22:32:00.002+02:00

Oleks keegi mulle öelnud pea kaks aastat tagasi, kui ma viimati koos Antoniga Angelist koju jalutasin ja püha lubaduse andsin sinna enam mitte kunagi minna, et järgmine kord kui ma sinna satun, on selle põhjuseks mu vend, siis ma oleks nad kohe välja naernud. Seekord jäi uus püha lubadus andmata, kuna kojuminek toimus imekiirelt taksoga, kuna Oliver oli veits liiga fucked, et ta suutis vanalinna vahel 3 korda juba enne taksodeni jõudmist kukkuda. Läksime viiekesi, aga Anette kadus suht kiirelt kuskile ära, ja Oliveril oli Sanderiga mingisugune draama vist, sest Sander kadus teiste juurde ja läks vist ka varsti ära ning siis hakkas Oliver üha rohkem jooma. Aah, nagu tegelt ka, klubis käiakse Stockholmis või Riias, this sux.

+12 palun!

2009-03-12T21:36:00.000+02:00

Iga kord, kui ma mõtlen, et pole vist mõnda aega bloginud ja et võiks nagu, siis ainus millest ma leian end mõtteis blogimas on Oliveri tegemised. Ja see on kinda stupid. Aga tegelt ka, ma ei tee midagi blogitavat. Kui keegi helistab ja kutsub midagi tegema, siis ma vaatan aknast välja ja ütlen “Nee, järgmine kord.” Ainult vahel on mind võimalik kuskile jalutama või sööma saada ja seda päeval, kui päike paistab. Nädalavahetusel hakkas nagu lootust tekkima, aga siis tuli jälle uus talv, buuhuu. Ma tahan lehtes puid ja muru ja asju näha. Masendav.

Enivei, seega, ma näen teisi inimesi (peale Joonase) peamiselt siis kui Oliveril on külalised ja tal on midagi vaja seoses sellega. Nagu jook saab otsa vms. Jah, ma olen täpselt nii igavaks muutund ja kuradi tore on. Sander on suht tihti tema juures hängima hakanud, ee.. Oliver kutsub Sassi Sandriks ja sunnib teisi ka seda tegema. Aga iga kord kui Karin tuleb, siis kaob Sander kohe ära, kahel korral korrus kõrgemale mulle kurtma, kuidas ta vihkab Karinit ja et ma aitaks teda ära ajada. Teisel korral olin nõus ja õnnestus isegi.

Teisipäeval tulid Oliverile kolm väga imelikku keskkooli klassivenda külla. Oliver smsis mulle paar tundi peale nende tulekut, et ma tuleks teda päästma. Ma mõtlesin, et mingi nali, aga kaks tükki neist olid ikka väga kohutavad inimesed. Nad olid vist sinnajõudes juba purjus ja mingi krdi seosetu auto, tibi, klubi, tümaka, burxi jutt tuli vahet pidamata. Oliver ja ta üks normaalsem klassivend paistsid piinades olevat. Esimene kümme minutit oli seosetu jutt, võõrad nimed ja millegi meenutamine, teine kümme minutit nad vaidlesid, kas minna mäkki või Nõmme teele burxi ostma. Mäkk lähemal aga Nõmme teel õigem burx, good2know. Nad tahtsid, et me ka kaasa tuleks, aga keegi polnud nõus ja ma teadsin, et see on ainus võimalus neist lahti saada ja siis... ma... peletasin nad eemale, iuu, iuu. Khmm.. nad vist enam kunagi ei taha Oliverile külla tulla, ta oli väga tänulik selle üle. Natuke sõimu ja olid läinud. Varsti tuli kolmanda klassivenna girlfrend ja kutsusin Joonase ka alla ja oli igati fun õhtu, öö, hommik, päev. Alles eile õhtul läks Oliveri klassivend ära, ta girlfrend ja Joonas käisid vahepeal autot jagades tööl ka, jah.

N-L, 3 päeva sünnipäeva + P

2009-03-01T15:54:00.000+02:00

Neljapäev oli kindlasti neist kolmest parim, Joonas võttis kaks päeva töölt vabaks ja neljapäev olime lihtsalt kahekesi terve päeva, ei mingeid teisi inimesi. Kuigi nad suutsid Joonasele helistasid küll kogu aeg väga valedel hetkedel. Reede õhtu, kui inimesed olid külas, oli muidugi ka äge lõbus jms, aga palju inimesi on pikapeale väsitav. Laupäev tundus kõige hirmuäratavam, nagu Joonase vanemate juurde, zomg, aga üllatavalt meeldiv oli isegi. Esimene tund oli veidi kahtlane, aga inimesed hakkasid jooma (ma ise ei saand, transport) ja kõik läks lõbusaks, Anette oli ka õnneks kohal.

Reedel päeval kolisin venna maalt ka lõpuks tagasi, Joonase ja Karini sünnipäevadeks. Eile õhtul läks ta Karini sünnipäevale, kutsus veel mind ka kaasa... Täna nii pool 12 hommikul läksin ma oma korterisse asju võtma, kuna osad mu asjad on oma tee sinna leidnud sel ajal, kui Oliveri polnud.. Korteriuks oli lukust lahti, läksin sisse, pow, Sass köögis bokserites hommikust söömas ja lehvitas mulle. Huh? Järelikult Oliver leidis, et kui Karin ütles, et ta Sassi ka kaasa kutsuks ja ma ei saanud minna, siis kutsub teise Sassi. Ja siis kuidagi moodi, ma ei taha teada, jõudsid nad öösel koos siia tagasi. Kui me Joonase vanemate juurest tagasi jõudsime, oli korteriuks lukus veel ja kedagi vist sees polnud. Jaa, väga lõbus on mul pealt vaadata (ja khmm kaasa aidata sellele) kuidas mu vend tasapisi homofoobist pedeks muutub, aga ee.. vaene isa. Ta tapaks mu ära, kui ta teada saaks. :D

sshh

2009-02-23T15:15:00.000+02:00

Ma tean küll, milles asi on. Mingi blokk, ma ei suuda. Ma ei taha osade asjade peale üldse mõelda, ignoreerin neid, kuigi kuskil teadvuse nurgas ma siiski tunnetan natuke iga päev. Teiseks ja veel olulisemalt ma ei taha teistele ja vahel ka endale tunnistada, kui ebanormaalselt õnnelik ma tegelikult olen. Ma ei taha seda rikkuda, see oli ka juba liigne, ma võin veel kustutada... Mul on selline tunne, et ma olen mingisuguse inimeste õnnelikkuse-õnnetuse tasakaaluhoidva asja eest peitu jäänud ja kui ma seda kõigile täielikult välja näitan, siis see leiab mu jälle üles. mhmh, I make no sense.

See pole ainult siin, kõigiga, nagu Krissu, mu parim sõbranna, ei saanud ka midagi aru ja küsis laupäeva öösel, et mis arrangement vms meil on. õhh, see ei ole mingi krdi spets arrangementidega avatud suhe, aga kui nii öelda siis on üldiselt reakstioon “aa, friends with benefits” nagu wtf, siis ma kindlasti elaks temaga ju, eheh. Just vastupidi, kõik oluline on teiste eest suletud. Tavaliselt on see lõbus, kui teised natuke segaduses on, aga vahel on tüütu uudishimulikele seletada asju ilma inimesi kogemata solvamata. Sest kui hakata täiesti ausalt selgitama siis tuleb mu jutust välja: “Sa oled loll õnnetu inimene ja sul pole õrna aimugi, misasi armstus tegelikult on.” Ja see pole mu eesmärk, seega ma parem ei üritagi.

Me saime öösel Aliase vaadatud! Whooo! Ja hommikul viisin nad koju. Edgar oli ka juba kodus ja käitus väga kahtlaselt... Jah, ole vait, hakkan jälle solvama muidu.

ja äääääää, iga aasta mõtlen et mida iganes, kõigest numbrid who cares, aga siiski tuleb veebruar+ mingi vananemispaanika! Krissu sai juba 28, Joonas saab neljapäeval ka 27, seega varsti ka minu kord. Kas ma mitte alles mingi 24 ei saanud?

Это была любовь

2009-02-20T11:26:00.001+02:00

Jah, ma käisin eile Dima kontserdil, nänäänänää.

Kuulge, ma ei oska enam, can I give up?

Oeh, esiteks, ma sain vennast lahti, whooo, vähemalt mõneks ajaks. Ta leidis et peab maale minema hingeotsinguid tegema, seda eelmise nädala algul. Ma olen ausalt väga üllatunud, et ta pole ikka tahtnud, et ma teda tagasi tooks. Ma helistan iga 2-3 päeva tagant, et veenduda, et ta pole end surnuks näljutanud vms, ja täitsa ööm terve häälega on seni kõlanud. Suht imelik, aga samas hea vaheldus on oma korteris jälle elutseda (rohkem kui 4 tundi korraga).

Alguses olin siiski Joonase juures rohkem, kuna seal on kõik ASJAD, aga laupäeval tuli Krissu külla ja pole õieti siiani ära läinud, ok on küll. Ei, see on väga tore, pole väga ammu saanud nii palju aega koos veeta. Krissu mees on mölakas, läks nädalaks tööreisile just Krissu sünnipäeva ajal. See pole nii hull tegelikult, mölakas on ta teistel põhjustel... Laupäeval viis Krissu tütre vanemate juurde ja oli esialgu esmaspäevani siin. Aga kuna me alustasime esimesest osast Aliase vaatamist ja ei jõudnud üldse kaugele, siis ma pidin temaga Kaisale järele minema ning jätkasime Krissu juures vaatamist (tal on väike puhkus töölt ka jah). Teisipäeva õhtul läksin ma siiski koju, aga kolmapäeval tuli Krissu koos Kaisaga minu jälle külla ja jätkasime vaatamist neljakesi kuni keskööni, kuna siis.. hakkas Krissu sünnipäev! Mingi miniparty kuni naabrid tagusid vastu radikaid, siis pani Krissu Kaisa magamistuppa magama ja vaatasime veel paar osa, kuni Joonas mu vägisi üles tiris.

Ja eile õhtul jätsime Joonase üski Kaisa valvama ja läksime Dima kontserdile. Nääänää, Roma, poolalasti hüplev Dima ja pm võimalus käega katsuma minna :D me küll ei hakanud seda võimalust katsetama... Aga aga kõige olulisem laul jäi ära, mismõttes!

Nii, ma lähen äratan Krissu, veel 2 hooaega vaja vaadata!

hlo, google

2009-02-07T23:09:00.000+02:00

Nagu välja tuleb, meeldib inimestel google’ist (google.ee enamasti) otsida enesekindlust, tiineriporni ja korterikaaslasi ning aeg-ajalt kui ei saa kellelegi (bossile tööl?) otse näkku “käi persse!” öelda, siis valatakse viha google’i peal välja. Ja siis on mingid idioodid, kes pole avastanud, et brauserites on ka aadressiriba ning bookmarkid... või nad kasutavad jagatud arvuteid ja arvavad, et kui aadressiribale ei kirjuta midagi, siis see ei jää arvutis brauseri historysse? Veider.

23.08% sassike.blogspot
15.38% sassike blog
12.82% enesekindlus
7.69% teenage porn
7.69% käi persse
5.13% korterikaaslane
5.13% kai perse

Vabandust, kui ma kedagi pahandasin, palun jätkake oma imelikke otsinguid. Ma olen lihtsalt eile kella 17st üleval ehk 30 tundi ja natuke ärritunud. Huvitav kaua Pirita Selverist Mustamäele sõidab? Siis saab magama lõpuks. Tegelikult ma olen ise süüdi, et ma öö jooksul terve Merlini (13 osa) ära vaatasin magamise asemel, aga põnev oli, magic ja Arthuri-Merlini vahelised pilgud... mm... Palju parem, kui see nõme etendus, kuhu Krissu mind kaasa tiris eile õhtul, aah, ma peaaegu surin. Mingi 5 tundi olin maganud, kui ta helistas, ja unise peaga ma ei oska ju keelduda ja polnud veel piisavalt ärkvel, et meelde tuletada, kuidas ma 75% ajast vihkan teatrit. Enamasti pole etendused küll nii hullud, aga need inimesed, kes seal käivad, on MASENDAVAD. Ja kui etendus imeb siis ei jää muud üle, kui passida tuimalt mingeid nõmedaid inimesi publikus ja muiata selle üle, kuidas nad on asjast vaimustuses. Ja vaheaega ka polnud, et saaks põgeneda!

Oliver+Karin update

2009-02-01T06:03:00.000+02:00

Õhtul läksin Oliveri juurde, et näitusid võtta kuu viimase päeva puhul. Jälle ma ütlen enda korteri kohta “Oliveri juurde” ja siinse kohta ütlen alati umbes “tule külla Joonase juurde” ehk mul mul polegi enam päris oma kodu! okou. Jah, käisin oma korteris, mille arveid mina maksan, näitusid võtmas ja siis jäin veel Oliveriga elutuppa rääkima natukeseks, suht tõsine tulevikujutt hakkas tulema, kui järsku avanes korteriuks...

Ja sisse astus Karin, kellega Oliver läks enne jõule lahku ja polnud seni kordagi näinud. Oliver üritas olla vihane teda nähes, aga tegelikult ta paistis üllatund ja rõõmus selle üle, kuigi ikkagi natuke kurb, mida üritas vihaga varjata, eheh. Ma ei mäleta isegi, mida Karin alguses rääkis, tähtsusetu jutt nüüdseks. Ma püüdsin ära minna, et nad saaks ise oma asju arutada, aga siis Karin ütles, et ta tahab et mina ka SEDA kuuleks. Seda? Mida? Seda, et ta on rase!

Ma ei tea, mida Oliver tundis, aga isegi mina olin esimene hetk väga šokis. Mõni minut vaikust ja väga segaseid lauseid, tundus suht ilmselge, et Karin on seal, kuna Oliver peaks lapse isa olema, aga huhh, ei. Mulje jäi, nagu Karin üritas proovida, kas Oliver jääks uskuma, et tema laps või äkki hoopis.. Õnneks ei jäänud uskuma, Oliveril meenus üks oluline detail. Et enne nende lahkuminekut hakkasid Karinil päevad ja siis Karin kohe tunnistas, et jah, Oliver pole lapse isa.

Aga kes on siis isa? Kaks varianti pidi olema, heh. “Ma olin nii õnnetu, kui me lahku läksime ja nad olid mulle toeks” blaa. Üks variant pidi palju tõenäolisem olema ja Karin olevat temaga esimesena rääkima läinud, aga see keegi ei tahtnud mingit tegemist sellega, ainult oli nõus abordi kinni maksma. Aga Karin muidugi polnud seda isegi kaalunud: “Ma olen alati unistanud, et ma saaks 22aastaselt lapse, aga noh, juhtus üks aasta varem, mis teha.”

Ja siis Karin üritas selgitada, et ta tuli lihtsalt sinna, kuna ta oli mures oma tuleviku pärast ja Oliver olevat enne olnud ta parim sõber, seega tahtis temaga asju arutada. Pea tund aega olin seal nendega, siis kümneks minutiks Joonas sinna ja ma läksin temaga koos ära, et nad saaks omavahel midaignes arutada. Kui Karin oli ära läinud, siis tuli Oliver meie juurde veel natukeseks rääkima. Nad väidetavalt leppisid ära, tähendab nad pole enam riius, kuna Oliver ei saa ju Kariniga mitte suhelda, kui tal nii suured elumuutused toimuva hakkavad. Et Oliver tahab talle lihtsalt toeks olla ja nad jäävad ainult sõpradeks. Edu neile. See oli kohe näha, et Oliver pole ikka Karinist üle saanud ja raseda Karini möllavad hormoonid kindlasti teevad niisama sõprust lihtsaks, mhmh.

Et miks ma ei maga pühap hommikul enne kuut? Ma ei tea! Kolm tundi üritasin paigalpüsida ja magama jääda, aga sellegipoolest pidevalt pidin end liigutama ja ajasin Joonast paaril korral üles, kuni lõpuks andsin alla ja tulin eluppa. Eelmine nädal suutsin ma alati Joonasega koos magama jääda ja see nädal ka suht, noh selleks pidin teda kauem üleval hoidma. Nüüd hakkab jälle see, et ma olen öösel üleval ja lähen magama, kui Joonas tööle läheb, jah? Aga täna pole veel tööpäev ja kui mul nüüd diivanil netispassides uni ei tule, siis ma olen homme, ee.. täna päev otsa mingi zombi.

midagi suvalist

2009-01-29T04:33:00.004+02:00

sass
ou blogi midagi